LOODUS
Hara lahes asub vaike 10-11 ha suurune Hara saar, mis on praegu suures osas kaetud kuusemetsaga ning kuulub Lahemaa rahvuspargi koosseisu. Saare sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on ökosüsteemide arengu tagamine üksnes looduslike protsessidena ning teatud elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.
KALATÖÖSTUS
Kohalikud inimesed peavad saart uhkusega Tallinna kilude sünnikohaks: 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu ,,Revalskie kilki” nime all plekktoosidesse just seal. Saarel soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur oli Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt 1860-ndatel aastatel rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19. sajandi lõpul töötas kalatööstus kuues hoones – kahes võeti kala vastu, puhastati, pesti ja soolati, kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Parimatel aastatel töötas Hara saarel 300-350 inimest, teiste hulgas 50 kilusoolajat, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Lisaks revolutsioonile kilutööstuses arendas Sörensen Juminda poolsaart ümbritsevates lahtedes ka noodapüüki. Ettevõtlik mees suri 1892. aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Sörenseni surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu 20-aastane paus, kuni 1912. aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes tegutses saarel lesta ning räime ja kilu suitsutades ning viimastest sprotte valmistades kuni 1932. aasta majanduskriisini. Terna ajal oli saarel juba ligi 20 tööstusega seotud hoonet.
TULETORN
Saare kõrgeimale kohale (12 m merepinnast) ehitati 1909. aastal 15,2 m kõrgune raudsõrestikust tuletorn, mille eest hoolitses saare- ehk majakavaht. Alguses oli selle tule nähtavus 10 meremiili. 1954. aastal ehitati torn kapitaalselt ümber ja seoti uue, sõjalise sadamaga. Ehitise kõrgust kasvatati 23,7 meetrini, punase tule nähtavuseks kujunes 7 meremiili. Pikapeale tuletorni tähtsus vähenes, 1980-ndate aastate lõpul selle seadmed demonteeriti ning torn muutus päevamärgiks. Märgi kõrgus on 24 meetrit ja see kujutab endast punase koonilise katusega silindrit metallsõrestik-tornil. Praegu seda meremärgina ei kasutata, see on metsa sisse kasvanud ega paista välja.
SUVITUSKOHT
Enne Teist maailmasõda oli saarel püsiasustus, seal elas mitu peret. Hara saar oli Tallinna baltisakslaste seas populaarne suvituskoht – selleks olid sinna ehitatud puidust suvemajakesed ning tegutses ka kahekorruseline pansionaat. Saart ühendas mandriga puitsild. Sel väikesel maalapil on kunagi tegutsenud ka kõrts.
