Püsiekspositsioon “Põrgu Läänemerel”

Interaktiivne püsiekspositsioon “Põrgu Läänemerel”

Lennusadamast Hara sadamasse kolinud näitus on meenutus ohvriterohkeimast merelahnigust Läänemerel. Hara Sadam on sellele paslik asukoht, sest paikneb 1941. augusti lõpus aset leidnud miinilahingu asukoha vahetus kauguses. Sadama kailt avaneb merevaade sündmuskohale, kus suur osa Tallinnast põgenenud ülerahvastatud laevu miiniplahvatuste tõttu hukkusid. Samuti on võrreldes Lennusadama ekspositsiooniga võtnud “Põrgu Läänemerel” näitus Hara Sadamas endale uudse vormi. Alles on jäänud näituse keskse telje moodustanud inimeste lood, mida on võimalik kuulata-vaadata kaihoone teisel korrusel. Uute lisadena näitusele on erinevad installatsioonid, mis kujutavad laevahukku. Näitus pakub külastajale sisukat, ent ühtlasti ka meelelist kogemust.

Juminda merelahing – 1941 aasta tragöödia Läänemerel

Maailma mastaabis on Juminda miinilahing üks rängemaid Teise maailmasõja sündmusi meie koduvetes, mis on ühtlasi kõigi aegade ohvriterohkeim merelahing Läänemerel.

Sündmuse dramaatilisust ilmestab näiteks fakt, et kuulsa Pearl Harbori 1941. aasta veresauna ohvrite arvu ületab Juminda miinilahing viiekordselt. Ometi teatakse sellest traagilisest sündmusest teenimatult vähe. Näitus „Põrgu Läänemerel“ avab 82 aasta taguse katastroofi sünget tausta, dramaatilisi sündmusi ning sellesse põrgusse sattunud inimeste ja laevade lugusid.

Külastaja saab näitusel tutvuda sündmuse ajaloolise taustaga, olla tunnistajaks sündmustele evakuatsiooni eelõhtul ja lahingumöllus ning mõtiskleda tragöödia tänapäevani kestvate järelmõjude üle. Näituse keskse telje moodustavad inimeste mälestused sellest traagilisest sündmusest ja palju hukatust toonud meremiinid.

27. augustil 1941 algas Tallinnas punavägede evakueerimine Saksamaa pealetungi eest. 28. augustil 1941 vallutasid pealetungivad Saksa väed Tallinna. Punalipulise Balti laevastiku peajõud koos kiiruga ja ülepeakaela laevadele laaditud sõjaväelaste ja eraisikutega kokku üle 30 000 inimese ja enam kui 200 laeva võtsid suuna Kroonlinna ja Leningradi peale. Selleks tuli laevadel läbida Tallinnast Kroonlinnani 175-meremiiline (321 km) teekond, millest põhiosa, 250 km Suursaareni, kulges piirkonnas, kus puudus oma lennuväe kaitse õhust ja 120 km etapp oli täis tihedamaid või hõredamaid miinitõkkeid. Paraku sõideti otse Saksa ja Soome mereväe seatud lõksu. Järgmisel kahel päeval sõitis miinile, sai torpeedo või lennukipommi tabamuse üle poolesaja laeva ja hukkus hinnanguliselt 15 000 inimest.

„Siis tulid need õudsad 28. ja 29. august 1941. aastal. Laevad merel, põlemine, plahvatused, inimeste meeleheitlik kisa. Meri täis laipu ja laevade tükke. Küla alguses, Põlluotsas, olid sakslaste suurtükid, üle küla käis tulemöll, tulistati merel olevaid laevu.“

 14-aastane Juminda tüdruk Olga Laagen

Miinid olid Soome lahe keskossa Juminda neeme ja Soome ranniku vahele veesanud Soome ja Saksa sõjalaevastik. Sakslased ja soomlased alustasid miinitõkete panekuga Soome lahte juba 22. juunil. Soome allveelaev Iku-Turso pani esimesed 20 miini Mohni saarest põhja poole ja Soome allveelaev Vesihiisi sama palju miine Vergi sadamast põhja poole. Soome-Saksa laevastikukoondis pani ööl vastu 30. juunit aga miiniread just sinna, kus toimus 28.-29. augustil traagiline ja ohvriterohke Juminda miinilahing. 200 miini pandi vette Hara lahe ja Pärispea poolsaare meridiaanil ja miinirida sai soomlastelt nimeks Valkjärvi. Sakslased alustasid miiniveeskamisi 8. augustil miiniveeskajate Cobra ja Köning Luise, viie traaleri ja nelja torpeedokaatri kaitse all. 9. augustil pani Soome miinirühm Juminda miinitõkkesse veel 800 miini neljas jaos, sealhulgas 201 antennmiini. 20. augustil panid sakslased-soomlased veel 200 miini. Viimase miiniveeskamise Juminda miinitõkkesse enne Vene laevastiku Tallinnast lahkumist võtsid sakslased ette 27. augusti õhtul. Vette lasti 120 miini ja 160 lõhkepoid.

Erinevatel andmetel oli merre paigaldatud kokku 1612-2828 miini 657-1487 lõhkepäid. Juminda miinitõke ulatus põhjast lõunasse 32 kilomeetrit. 

Esialgu suutsid venelaste konvoid hoida kiilveerivi, kuid üsna varsti läks rivi segi. Miinitraalerid suutsid puhtaks traalida üsna kitsa faarvaateri (eri andmetel 200–500 m), millest väljumine oli üliohtlik. Kuid loomulikult sattus ujuvaid miine ka puhtakstraalitud laevateele.

Miinilahingus ellujäänute hilisemate tunnistuste kohaselt järgnes kaos ja juhitamatu edasiliikumine deviisi all „Päästku end, kes suudab!”

Meid lasti igast kandist. Eesti rannas mürisesid suurtükid, Soome rannast põrutasid kaugelaskekahurid, õhust loopisid pomme lennukid … Kõige ohtlikumad aga olid miinid. Alguses lõi lahingukära mind kurdiks. Pärast polnud aega seda tähelegi panna. Laeva masina juhtimine nõudis kogu tähelepanu ja teadmisi.

Hamlet Tiits, auriku Maia teine mehaanik

Järgnesid kohutavad tapatalgud. Tihedalt mineeritud Soome laht vappus plahvatustest. Laev laeva järel kadus veepinnalt ning laevaruumidesse paigutatud tuhandeid haavatuid, ujumisoskuseta punaväelasi ja eraisikuid ei suutnud keegi aidata. Meri oli täis uppuvaid inimesi, vähesed suudeti sealt üles korjata. Hävitustöö jätkus ka järgmisel päeval, siis oli põhiroll juba Saksa pommilennukitel.

Olgu veel öeldud, et samaaegselt laevade sissesõiduga Juminda miinitõkkesse, avasid Juminda poolsaarele ülesseatud sakslaste suurtükid tule ida poole rühkiva laevaväe suunas. Hävitaja Svirepõi tõmbas laevarivi ette suitsukatte ja Juminda patareid jäid selleks korraks vait. Juba enne seda oli korraks laevade pihta tule avanud ka soomlaste Mäkiluoto saarel asuv 305 mm suurtükipatarei, kuid lõpetanud selle ruttu, kuna venelased olid väljaspool laskekaugust.

Me oleks ehk kauemgi vastu pidanud, aga siis läks pilve ja järsku pilvest pikeeris üks üksik lennuk. Seisin laeva telegraafi juures. Nähes pommide vallandamist, tegin täiskäigu edasi ja pöörde paremale. Kuid jäin mõne sekundi hiljaks. Plahvatust ma ei kuulnud, silme ees ujus roosa udu, kõrvus helisesid kellad ja kaotasin teadvuse. Kui silmad avasin, kandsid madrused mind kaardkambrisse. Raske malmist telegraafi alus kaitsesid mu rinda ja pead, kuid mu käed ja jalad olid täiesti räbalateks purustatud.

Georg Kask, aurulaev Lake Lucerne kapten

Lisaks üritasid 28.–29.augusti öösel Balti laevastiku laevakaravani rünnata Soome ja Saksa torpeedokaatrid, kuid tugeva tõrjetule tõttu õnnestus soomlastel uputada vaid üks mootorpurjekas, sakslased jäid hoopis tulemusteta.

Allikas: „Juminda miinilahing 1941“ Hanno Ojalo, Mati Õun